Rännak giidi saatel [antikvár]

Rknak giidi saatel 1. Vana koolimaja oli köiges endine, ainult et teda polnud olemas. Olf köndis piki koridori ja imestas, et paneelid on ikka veel pruunid ja liistud jatkukohtades beezid. Klassiruumide ustega oli siiski midagi juhtu-nud, nad ei kutsunud, pigem ahvardasid. Olfil ei tekki-nud tunnet sisse astuda, taga vöis haigutada tead-miste kuristik. Töenáosem oli, et seal valitseb táielik tardumus, ajalugu on kattunud hallika tolmuga, löh-nad on hajunud, ainult sügavalt seinapraost vöib veel leida ahmase málestuse. öpetajate toa esisel ahju körval oli koht, kuhu ka-, ristuseks nurka pandi. Kui palju eluks vajalikke möt-teid oli Olfil seal labi pea káinud! Ta istus nüüdki siia maha, aga kahetsus ei tahtnud kuidagi tulla. Har-va, kui ta oli nurgasseismise ara teeninud ning tund-nud sisemist rahulolu tegude parast, mis tasumata olid jaanud. Oksaaugud aampalgi sees olid vanad tuttavad, nad elavad Olfi üle, aga uusi söprű pole neilgi enam kusa-gilt vötta. «Kas tuleb midagi meelde?» küsis Peremees. «Selleks ma sün istungi,» vastas Olf. «Kaid ikka mind vaatamas.» «Ega ma üksi.» «Sina üksi jah. Ma ei tűnne sind,» ütles Peremees ja selles ei olnud süüdistust.